Räägitakse, et ammumuistsetel aegadel
üks ingel Peipsiääre kivile puhkama istus
ja nähes kogu siinset ilu,
laulis imelisi laule kohalikule loodusele ...
Aga siis äkki ... jäi ta mõtisklema....
sest ta märkas, et Peipsiäärsetel inimestel
on hinged kuidagi ... peipsilikult pingul ...
Et nende päevis ikka ka midagi helget ja ilusat oleks
jätan sõnumi – otsustas ta –
Kes sellele samale kivile istub, kus mina praegu,
saab kingiks endale mingi ande,
kuid tingimusega ... ta ei tohi unustada ...
et oma annet tuleb jagada , et sellega tuleb teistegi hingi rikastada ...
Vaat millepärast on Peipsiääres niipalju andekaid inimesi!
Esivanemate jutud kinnitavad,
et Kallaste rannaski selline kivi olemas.